Kaasaegse arenguetapi käsivõitluse ajalugu hõlmab üle 50 aasta. Varem, vene immigratsiooni esimese lainega, tungis käsivõtlus sellistesse maadesse nagu Saksamaa, Prantsusmaa, USA ning ka Latina Ameerika maad, kus oma suunda moodustamata lahustus ta kohalikus kultuuris.
Parimad spetsialistid ja arendajad jäid Venemaale, kus jätkasid käsivõtluse arendamist arvestades kaasaegse tulelahingu nõdeid. Käsivõitlusest oli saanud "kinnine" kaitsesüsteem, mille kasutamine oli ette nähtud ainult NSV-liidu Armee,Laevastiku ja teiste jõuministeriuumide spetsialiseeritud struktuuridele.
Alles peale perestroika lõppu NSV-liidu lagunemisega uus immigratsiooni laine mõnel määral tutvustas lääne maailmale vene käsivõitluse saavutustega.
Vene käsivõitluse konseptsioon, mis põhineb vastase jõule vastupanu mitte osutamises, on ilma nendest piirangutest,mis on teistele spordivõstustele kohased. Vene käsivõitlus loob tingimused enesekaitse võtete omandamiseks laialdasele auditooriumile.
Vene käsivõitlusel,kui kunstil, on muud eesmärgid kui spordil.Siin mitte eesmärk ei määra võitleja tegevust vaid ründaja kavatsused määravad lahingukontakti tulemusi.Vene käsivõitluse iseloomustavaks eripäraks on täelik adekvaatsus oponendi poolt näitvale vägivalla määrale.Kui resumeerida lühidalt,siis tuleb öelda et eesmärk-ei ole midagi,tegevus-on kõik.
| 
